Sisu
Sapiseent, valepuravikku ehk kibedat tuntakse rahvasuus ka valepuravikuna. See nimi ei vasta aga täielikult tõele. Sapiseen ja harilik puravik on üsna kauged sugulased (ainult üldise puravikate sugukonna tasandil), kuid väliselt on neid väga lihtne segi ajada. Vaatamata asjaolule, et valepuravikud ei ole mürgised, on see ka mittesöödav, kuna selle viljalihal on spetsiifiline, väga mõru maitse.Isegi paar tükki sellist seeni tassi sattudes võivad selle rikkuda ja söömise korral põhjustada seedehäireid.
Metsa puravikke otsima minnes peaks teadma, kuidas valepabereid tuvastada ja neist eristada, et “vaikivalt jahilt” püük ei rikuks naudingut ega kahjustaks tervist.
Milliste seentega võib puravikke segi ajada?
Tegelikult on puravikud mitmekümnest seeneliigist koosnev rühm, mis kuulub perekonda Obabok ehk Leccinum. Kõik need on söödavad ja maitsvad. Neid ühendavad kumerad mütsid, mis omandavad vanusega padjakujulise kuju, mille värvus varieerub pruunis või hallikasvalges värvipaletis. Puravikkude jalad on heledad, pikad, põhjas kergelt paksenenud. Neil on selgelt näha pikisuunalised soomused - iseloomulik muster, mis meenutab veidi kasetohu värve. Nende viljaliha on hele, ühtlase värvusega ega muuda murdmisel värvi.
Tavaliselt leidub puravikke savi- ja liivmuldadel, lehtmetsades ja kasemetsades. Neid ilmub rohkesti pärast vihma. Sageli võib neid leida papli- või haavapuude all. Juhtub, et nende seentega peetakse ekslikult puravikke, sama perekonna Obabok liigi teist rühma. See pole hirmutav, sest mõlemad on söödavad, kuid siiski ei tee haiget, kui tead, mille poolest need erinevad. Nii on puraviku kübar punase või oranži tooniga värvitud ning massiivne jalg on kogu pikkuses ühtlaselt lai. Selle viljaliha on jämedam ja tihedam kui puravikul, pealegi muutub see murdekohas kiiresti siniseks.
Puravike kogumise hooaeg algab juuni lõpus ja kestab novembri alguseni.
Samas võib komistada ka valepuravikeste, mida tuntakse ka sapi- või kibeseentena. Need "topeltid" ei ole mürgised, kuid neid ei saa süüa. Peamine põhjus on nende viljaliha äärmiselt mõrkjas maitse, mis iga kulinaarse töötlemise käigus ainult tugevneb. Kui selline valepuravik kogemata valmivasse roa sisse satub, tuleb viimane kahjuks ära visata. Ja kui juhtub nii, et toidust võetakse proov, tasub võtta kasutusele abinõud tervise võimaliku halvenemise vältimiseks.
Valepuravike foto ja kirjeldus
Alloleval fotol on valepuravik ehk sapiseen.
See on torukujuline liik perekonnast Tilopil. Seda iseloomustab 4–10 cm läbimõõduga kübar, mille värvus on erkkollakaspruun, hallikas-ooker või pruun. Noorel isendil on see kumer, poolkerakujuline, kuid vanal isendil võib muutuda tasaseks või padjakujuliseks, kuiva pinnaga, kõige sagedamini katsudes sametiseks.
Valepuraviku jalg on kiuline, massiivne, 3–13 cm pikk ja 1,5–3 cm paksune. Selle alumises osas on iseloomulik paistetus, mistõttu on see veidi vöörikujuline. Sääre värvus on tavaliselt kreemikas ooker, kollakas või pruun, selle pinnal on selgelt näha tumedam võrk.
Sapiseene viljaliha on valge, praktiliselt lõhnatu ja väga mõru maitsega. Vaheajal see kas ei muuda üldse värvi või muutub veidi punaseks.
Kuidas eristada valepuravikke söödavast
Vaatamata kõigile esmapilgul välistele sarnasustele on valepuravikul ja söödaval puravikul mitmeid iseloomulikke erinevusi. Siin on mõned põhipunktid, mida meeles pidada:
- Valepuravikud ei ole peaaegu kunagi ussitanud. Putukate tekitatud kahjustusi pole.
- Tõelise puraviku kübara pind on läikiv ja sile. Vale puhul tundub see katsudes nagu samet.
- Söödava isendi korgi pinnal on naha värvus rikkalik, kuid summutatud. Valepuravikul on kübaranahk tavaliselt erksavärviline ning tähelepanelikult vaadates võib märgata iseloomulikku rohekat varjundit.
- Söödava puraviku kübara alumine pool on erinevalt valevennast alt värvitud valgeks, mõnikord kreemika varjundiga. Mõrudes on see roosakas: noored seened on õrna tooniga, vanad seened on määrdunud.
- Pärispuraviku sääre pinnal olev ketendav muster meenutab kasetohust. Valijalg on kaunistatud tumedate veenidega, mis sarnanevad veresoonte võrgustikuga.
- Söödava puravike viljaliha murdmisel värvi ei muuda. Vale kork sisselõike kohas muutub reeglina punaseks ja selle jalg tumeneb, kui see on kahjustatud.
Selleks on soovitatav viljakeha ära lõigata ja viljaliha keeleotsaga puudutada. Puravike söödaval viljalihal pole maitset, kuid selle selge kibedus aitab sapi seent ära tunda. See diagnostiline meetod on aga ebaturvaline: kuigi mõrkjasmagus pole mürgine, on alati võimalus, et ekslikult peeti selleks mõnda teist seent, mis omakorda võib osutuda mürgiseks.
Video räägib lähemalt, kuidas valepuravikud välja näevad ja kuidas seda eristada meenutavatest söögiseentest:
Vale puravikumürgistuse sümptomid ja esmaabi
Täpsemalt ei ole kirjeldatud valepuravike mürgituse juhtumeid.Tugev kibedus, mis avaldub igas roas, mis kogemata sisaldab vähemalt väikest tükki sapi seent, välistab võimaluse, et inimene suudab toodet ükskõik millise ohtliku koguse ära süüa. Siiski on arvamus, et valepuravike toksiinid võivad isegi väikestes kogustes mõnel juhul põhjustada seedeorganite talitlushäireid või kõhuhädasid.
Igal juhul peaksite meeles pidama esimesi seenemürgistuse märke. Need võivad olla:
- nõrkus;
- pearinglus;
- iiveldus;
- kõrvetised;
- kõhulahtisus.
Kui need sümptomid ilmnevad, peaks ohver:
- loputage magu, juues 3-4 klaasi sooja, puhast vett ja tekitades oksendamise refleksi;
- võtke võimalikult kiiresti absorbent (5-6 tabletti aktiivsütt);
- kui esimestel tundidel pärast mürgistust pole lahtist väljaheidet, tuleb võtta soolalahtistit või teha puhastav klistiir;
- heida end voodisse pikali, kata end tekiga, aseta jalgadele ja kätele soojad soojenduspadjad;
- iivelduse ja oksendamise korral juua väikeste lonksudena sooja vett, milles on lahustunud lauasool (1 tl 1 klaasi kohta);
- nõrkuse korral juua kanget teed suhkru või meega, musta kohvi;
- konsulteeri kindlasti arstiga.
Eelkõige peaksite kiirustama kvalifitseeritud arstiabi otsima, kui mürgitatud isikul ilmnevad suurenenud mürgistusnähud:
- temperatuuri tõus;
- oksendada;
- kõhuvalu suurenemine;
- hallutsinatsioonid ja teadvuse hägustumine.
Viivitamine või ohu alahindamine seenemürgistuse korral võib tõsiselt kahjustada inimeste tervist ja maksta isegi elu.
Järeldus
Valepuravikke ehk sapiseent ei saa süüa – sellel on ebameeldiv maitse, väga kibe viljaliha. Tihti aetakse seda aga segi seeneliste seas populaarse ja armastatud söödava puravikuga. Need seened on aga sarnased vaid esmapilgul. Neid hoolikamalt uurides võib leida mitmeid olulisi erinevusi mütsi värvis, seda katva naha tekstuuris, selle alakülje pooride värvuses, varre kujus ja sellel olevas mustris ning viljaliha värvus murdumisel. Pidades meeles, millised märgid iseloomustavad tõelist puravikku ja millised on valed, ei eksi seenekorjaja, tehes kindlaks, mida ta täpselt avastas. Sel juhul ei riku tema “saak” seenerooga ega kahjusta tervist. Kui aga juhtub, et seenemürgitus siiski juhtub, tuleb teada, kuidas see avaldub, osutada kannatanule viivitamatult esmaabi ja konsulteerida kindlasti arstiga.
